Madriidi
jõudsime 19. aprilli õhtul ja sellest järgnevad päevad käisime mööda
linna ringi, kohtusime Leonardo Da Vinci kooli õpetajatega, rääkisime
õpilastega, avastasime all-ilma (st metrood), otsisime paellat (maksime
umb terve nädala söögi eelarve selle eest), ajasime Siiri jaoks
papagoisid taga, tegime kadedaks tegevaid pilte moonidest ja kevadest,
mida lähedastele saata ja nina alla hõõruda, sest neil sadas lund. 
Käisime endale väga peent fotoga metroo kuukaarti tegemas, mille tarvis seiklesime pool linna läbi, et leida locutorio ehk koht, kus saab id-kaartidest koopiaid teha. Kuna meil praegu enam locutoriot vaja ei ole, siis leiame iga 500 meetri kohta vähemalt 3 tükki. Kadi maksis oma kuukaardi eest 20 eurot ja tema oma kehtib kõikides tsoonides. Sest ta on noor. Mina (Marjana) maksin kuukaardi eest 54 eurot ja see kehtib ainult tsoonis A 😭😭😭.
Leonardo Da Vinci kooli rätsepa õpetaja viis meid moemuuseumisse, Museo del Traje. Mõned pildid ka:
Need on lõiked 18. sajandist:
Chanel: 
Nädalavahetuseks tulid soojad ilmad, proovisime end oma võõrustaja jaoks teha võimalikult märkamatuks ning veetsime suurema osa ajast õues, parkides. Meie suur lemmik on Retiro park:
Pühapäeval vahetasime elukohta ning saime lõpuks oma korteri, väike küll, aga mugav ja omaette. Oma praktikaga pidime alustama esmaspäeval. Lõime end lille ja puha, sest esmamulje on oluline. Jõudsime kohale ja saime teada, et kuna Pier Paolol oli esmaspäeval mingi tähtis kohtumine mingi tähtsa filmirežissööriga, siis meie alustame teisipäeval. Jess! Ilm oli suviselt ilus, 27 kraadi sooja ja meile oli see uudis ainult rõõmuks. Läksime järgmisse parki Jardines Del Campo Del Moro:
Teisipäeval läksime lõpuks tööd ka tegema. Liiga palju puhata ka ei saa, oskused lähevad rooste. Praktika toimub meil siis Pier Paolo Alvaro kodusalongis. Esialgu teeme kostüüme ühele etendusele "The Maids", mis esietendub 20. mail. Töö on põnev ja teistsugusem, kui me harjunud oleme. Kogu konstrueerimine ja modelleerimine käib mannekeenide peal ja tavapärast laua peal töötamist on vähe. Kõik käib väga kiiresti ja meie tööd saadavad pidevalt sõnad "Perfect, perfect". Väga julgustav, isegi kui teame, et perfectini peab ikka paaaaalju õppima. Ja kogema. Aga seda me ju teemegi. Me mõlemad tegime psühho-teenijannadele põlled:
Me käisime ühel päeval vaatamas ka selle etenduse proovi, millele kostüüme teeme. Väga palju aru ei saanud, kuna kogu värk käis kiires hispaania keeles:
Mina olen valmis saanud ühe punase kleidi ebastabiilsest nartsust ja töötan praegu ühe valge keebi kallal. Kadi on natukene kiirem ja tema sai valmis peene mustast pitsist hommikumantli ja kimono-laadse vatiinist mantli:
Kuna me esmaspäeval tööd ei teinud, siis läksime tööle ka laupäeval (nagu meil ikka tavaks). Kauaks muidugi ei jäänud, hiljem oli aega veel mööda tänavaid uidata, suveniiri- ja sokipoode otsida.
Kuna ilm oli laupäeval ka Eesti standardite järgi halb, siis läksime kunstimuuseumisse Ayuntamiento De Madrid, mis on rohkem nagu moodsa kunsti muuseum. Meid ootab veel ees vähemalt 2 kunstimuuseumit. Igastahes sinna läksime pigem vaatepaltvormi pärast:
Siiani
meile Madriid väga meeldib. Inimesed on sõbralikud ja viisakad,
põsemusitamine tuleb meid muidugi ära õppida. Siiani on olnud vist
ainult kaks korda, kui meil on õnnestunud see mitte veidraks teha.
Tavaliselt keerame ette kas vale põse või siis seisame ehmunud näoga
kuni inimene oma põse vastu meie oma paneb ja oma "mwah mwah" ära teeb.
Varsti oskame ise ka. Nüüd ma tean, et nad ründavad alati paremat põske
esimesena.
Ingliskeelset infot väga kuskil ei ole, kuid leidsime, et nooremad ja
klienditeenindajad ikka oskavad natuke. Oma tavalise juurviljakaupmehe
juures saame ka hakkama. Ta naerab iga kord, kui me jälle aru ei saa, palju me maksma peame. Koju veel ei taha!
Nüüd lähme magama ära, homme jälle tihe tööpäev.
Kadi ja Marjana
