Adios, Madrid!

Viis nädalat on Madriidis meeldivalt möödunud ja aeg on meie viimaseks blogipostituseks.

Esmaspäev oli meil vaba ja, nagu öeldud, käisime Toledos ja kahetsesime kohe, et meie praktika seal ei ole.

Toledo on väike linnake Madriidi lähistel, mida kohalikud kutsuvad ka Kolme Kultuuri linnaks. Sajandeid vanu maju, pühakodasid, muuseume jne on seal kõvasti rohkem, kui jõuab ära vaadata.

Giid näitas meile suuremad vaatamisväärsused ära, siis andis linna kaardi ja saatis meil üksi linna avastama. Kaart oli küll hea abivahend, kuid tuli välja, et väga vaja teda ei läinudki. Nimelt on Toledo vanalinn suuruselt üsna pisike. Kui ära eksisime, siis tuli lihtsalt mõnda aega mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid ühes suunas minna ja mõne minuti pärast leidsime ennast kas linna äärest või linna keskel. Linna ääres avanes suurepärane vaade linna ümbritsevatele mägedele, keskel asus Hispaania suuruselt teine katedraal oma kahe täiesti erineva kellatorniga.

Kui ära väsisime ja kõht juba väga järjepidevalt endast märku andis, otsisime kõrgklassi restorani ja mekkisime kohaliku kulinaaria tippude tippu. Maitses millegipärast üsna tuttavalt...

Lõpuks, peale neljanädalast otsimist leidsime Toledost ka postkontori! Pidime selleks küll kahest erinevast poest teejuhiseid küsima, aga üles me ta leidsime. Küsisime marke, sest oli vaja koju postkaarte saata. Teenindaja naeratas selle peale rõõmsalt ja vedas meid saali teise otsa ja näitas tervet posu postkaarte. Olime üsna nõutud, sest jah, saime aru, et tuleb odavam, kui osta kaarte sealt, sest neil oli margi hind juba sisse arvestatud, aga küsisime ju ainult marke. Kaardid on meil olemas, thank you very much. We only need stamps. Selle peale oli teenindaja päris segaduses, sest mida veel võiksime me lollid turistid tahta, kui mitte nende võrratuid postkaarte? Lõpuks tuli teine teenindaja appi ja suure vaeva ja kehakeelega tegi selgeks, mida me tahtsime. (Mõni päev hiljem rääkisime Pier Paolole oma seiklustest postkontoris ja selle peale ta kehitas ainult õlgu ja teatas, et marke saab igast nurgapoest. Olime sellest ideest kergelt öeldes üsna häiritud.)

Toledos on küll igapäevaselt turiste ilmselt sama palju, kui kohalikke elanikke, aga muljed olid võrratud ja kindlasti jääme veel kauaks ajaks igatsema sealset õhkkonda.

Ülejäänud nädala tegime tööd, proovisime puhata ja veel viimast korda näha neid kõige ägedamaid parke. Marjana nokitses edasi oma siidkleiti teha ja mina tegutsesin punase pükskostüümiga. Kuna siidkleidi klienti polnud parasjagu linnas, tegime proovi Marjana enda seljas. Päris hästi istus teine.

Pükskostüümi pidin reedeks valmis saama, sest klient läks sellega mingile suuremale poliitilisele üritusele. Päris äge tunne oli, kui sellest hiljem pilti nägin.

Ühel päeval anti meile tavapärase kahetunnise lõunapausi asemel tervelt kolmetunnine. Läksime siis kiirelt Dunkin’ Donutsisse ja ostsime kohvi ja terve karbitäie sõõrikuid ja sõitsime Retiro parki. Viskasime muru peale pikali ja nautisime päikest, kohvi ja ebatervislikke nisutooteid rohke kreemi ja šokolaadiga. Kolm tundi. Mitte midagi muud ei teinud. Pärast jäime kogemata tööle natuke hiljaks kah. Oops. (Working hard or hardly working?)

Teisel päeval tegime hommikul kiirelt töö ära ja siis läksime Retiro parki. Istusime tiigi äärde maha ja vaatasime, kuidas inimesed väikeste paatidega ringi sõuavad. Muudkui istume päikese käes ja vaatame ja jutustame ja enne kui arugi saime, olime ühe koha peal istunud juba kolm tundi, ennast vaikselt ühelt poolt praadides. Nüüd on üks õlg pruunim kui teine. Noh, tegijatel (või mittetegijatel) ikka juhtub. Siiski tegime ka midagi produktiivset tol õhtul. Nimelt leidsime ühe argliku kassi põõsas õhtuuinakut pidamas.

Jõudsime tagasi ka palee külje all olevasse parki. Otsustasime, et enam ei jõua isegi üritada turist olla. Tuikusime mööda teeradasid, hõivasime pinke, hävitasime kohalikku sääsepopulatsiooni, proovisime kõigest väest saada D-vitamiini üledoosi. Käisime paleeaias metsmaasikaraksus. Päris tore, et need taimed, mis Eestis kesksuvel õitsevad ja vilja kannavad hakkavad siin juba vaikselt õitsemist lõpetama.

Laupäev oli tähtis päev. Lõime ennast juba varakult lille ja otsisime välja kenamad riided. Marjana muudkui kirus ja triikis oma särki vähemalt kolm korda. Kella seitsmeks pidime jõudma teatrisse. Esietendus näidend „Las Criadas“. Asi algas küll peale üheksat, aga pidime veel enne kostüümidele viimaseid viimistlusi tegema. Veetsime ka näitlejatega aega, kuni nad oma meiki tegid. Nemad olid vähemalt sama närvis kui meie. Neil ju suur esietendus tulekul, meie aga põdesime selle pärast, kas kõik kostüümid ikka vastu peavad. Kasutasime küll kahekordset niiti, aga teadsime, et vähemalt osad neist saavad nii korralikult vatti, et pole kindel, kas kangas üldse vastu peab.

Tuli välja, et kostüümid pidasid hästi vastu. Tool, mida näitlejad laval kasutasid, ei pidanud nii hästi vastu. Seejärel hoidsime pöialt, et senjora, kes pidi tooli peal istuma, ikka märkaks, et üks jalg on puhtalt alt ära murdunud. Märkas küll, õnneks. Ikka istus. Õnneks olid ülejäänud kolm jalga veel kindlalt all ja ta ei kukkunud.

Kui näidend läbi, kutsuti ka meid lavale. Tagasihoidlikud ja häbelikud nagu põhjamaa inimesed ikka, puiklesime vastu nii mis suutsime, aga lõpuks ikka kaotasime. Tiriti ka meid lavale ja kummardasime kõigiga koos.

Ilmaga meil sel nädalal tõesti vedas. Mitmel päeval oli ligi 30 kraadi kuuma ja päike paistis nagu makstakse talle selle eest palka. Täna käisime veel Casa de Campos päevitamas. Marjana on ikka korralikult tumedamaks läinud, mina olen ilmselt veel valgem, kui ma enne olin. Noh, mis siis ikka. Vähemalt üritasin.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Madriid on võrratu suurlinn. Veidi uimane, veidi segane, aga armas ja abivalmis. Ainult kasse on siin kriminaalselt vähe. Pier ütles meile, et terve Madriid on kasse paksult täis, aga me ei usu. Oleme viie nädala jooksul näinud ainult ühteteist kassi ja puutuda pole mitte ühtegi saanud. Täielik košmaar.

Meie ebastabiilne internet kasutab järjekordselt alatuid ja räpaseid võtteid ja sellepärast jääb kahjuks ka see postitus hiljaks. Pole aega inetrnetti oodata kah, sest meil on asjad juba pakitud ja tuba koristatud. Väga varsti loksume juba bussiga lennujaama poole.

P.S. Nüüdseks oleme juba mõlemad ilusti kodus kasse kallistamas.
Tänan lugemast!

Qué tal?

Praeguseks võib öelda, et me oleme põsemusitamisega juba ära harjunud. Või nii palju harjunud, kui see ühele eestlasele üldse võimalik on. Ma usun, et me enam ei tee seda poolhirmunud ’mida sa must tahad’nägu, kui võõrad inimesed meile oma pruntis huultega lähenevad. Proovime tagasi tulles oma kaasmaalasi mitte ära hirmutada ja saame sellest harjumusest tagasiteel lahti. Ärge muretsege.

Kuna esmaspäev oli vaba, siis otsustasime City Touri teha. Ehk sõitsime punase kahekordse bussiga mööda linna ja kuulasime kõrvaklappidest infot ühe või teise monumendi, maja või purskkaevu kohta. Oli kaks erinevat tuuri, ajalooline Madriid ja modernne Madriid. Sõitsime läbi mõlemad, aga ajaloolise tegime läbi kaks korda. Esimesel korral kuulasime ja tegime pilte ja teisel korral lihtsalt nautisime vaadet. Oli selline ilus 28-kraadise soojusega päikseline päev ja tahtsime, et meid ikka täie raha eest ringi sõidutatakse. Linn ise muutus natuke loogilisemaks ja avastasime veel kohti, mida peab lähemalt uurima. Nt Don Quijote ja Sancho Pansa kuju. Ühtlasi paistis kuningaloss ja kõrval asuv katedraal kohana, kuhu peaks tagasi minema. Pärast tuuri tuli suur väsimus peale ja otsustasime, et kodus söögitegemiseks jaksu ei ole. Läksime otsisime paellat. Kui paellat vaja ei ole, siis näed igal pool paellat. Kui tahad paellat süüa, siis pole kuskil. Otsustasime pärast kahte paella-kogemust, et midagi erilist ta ei ole. Järgmine kord proovime tapasid. Paellat otsides leidsime kangapoe. Kahjuks läksime sisse ja tulime välja väga kurvalt ja ainult ühe uue kangaga. Kangad on siin ilusad ja odavad, aga pagasimaht läheb lõhki!

 

Kahjuks kuni laupäevani tegime jälle palju tööd ja linna uurisime vaid oma kahetunnise lõunapausi ajal. Vahel jäid needki lühemaks, sest tööd oli palju. Teisipäeval parandasime etenduse proovi käigus ilmenenud kostüümide puudujääke, aga kui need tehtud, saime uued projektid. Nimelt teha ühele näitlejannale kaks riideeset ja kuna ta pidi paari päeva pärast proovi tulema, siis polnud aega raisata. Kadi tegi talle punase jumpsuiti ja mulle anti teha lilleline siidkleit. No olid parajad pähklid küll. 

  

Pärast tööd kiirustasime koju, et eurovisiooni vaadata, aga TADAA! WiFi ei tööta. Jäi nägemata. Olime juba kella 10 ajal voodis kui Kadi ütles „Ma ei suuda uskuda, et me lähme nii vara magaWiFi tuli!“ Ei läinud väga vara magama.

Näitlejanna tuli proovi neljapäeval kell 6 ja kuni selle ajani käis pingeline töö. Õnneks läks proov edukalt ja meie läksime tähistama koju Eurovisooniga. WiFi oli olemas.

Reedel sain uue kleidi teha. 1 minuti kleidi. St et etendusele oli vaja veel ühte kleiti, mis saab lava-aega umbes 1 minuti jagu. Kleidi sain valmis laupäeval. Meil on nüüd kombeks ka laupäeval tööd teha. Nagu polekski Eestist ära läinud. Aga õnneks on meil kaks viimast esmaspäeva vabad olnud. Ei teagi, kas vabad on nad sellepärast, et peetaksegi normaalseks, et inimesel on 2 puhkepäeva nädalas või meie jaoks õnneliku kokkusattumuse tahtel on bossil mingid koosolekud. Ei julge mõeldagi, mis oleks, kui tal koosolekud puuduksid. Tahaks puhata ja mängida.

Meilt kogu aeg eeldatakse, et me pärast tööd, mis muide lõpeb 7, 7.30, 8 või 8.30, läheme veel välja kokteile libistama, inimestega tutvuma ja pidutsema. Keset nädalat. Kõik on väga tore, aga siinoludud aja jooksul pole olnud päevagi, mil me korterist ei lahku. Vabadel päevadel (mida on vähe) oleme turistid ja muudel päevadel teeme tööd ja oleme lõunapauside ajal turistid. Ja nüüd mõelge ise, kui väsinud te olete, kui nädalaselt puhkuselt tagasi tulete. Vajaks nagu nädalat kodus puhkamiseks. Me laseme turistikat 5 nädalat jutti.

Laupäeval olime muidugi tööl ja mina lõpetasin oma kuldse kleidi etenduse jaoks, Kadi punase jumpsuiti. Laupäevasel päeval oleks ometi võinud välja pidutsema minna, aga ei saanud, Eurovisiooni finaal oli. Meie lemmikud küll võitjaks ei osutunud, aga kõik oli väga kena, kuni võitja auhinna vastu võttes teiste artistide suhtes päris ebaviisakas oli. Ja siis me otsustasime, et ta ei meeldi meile ja rikkus kogu eurovisiooni meeleolu ära.

Laupäeval leidsime jõe, mida siiani ainult kaardilt näinud oleme. Me ju sõidame kogu aeg maa all ja pool ilma jääb seetõttu nägemata. Aga üles ta leidsime ja peab mainima, et päris haledake teine. Vesi paistis vaevu-vaevu põlvini olevat. Aga ilusaid vaateid ja ilusat jalutuskäiku saime nautida küll kuni pidime koju kiirustama. Eurovisioon ju.

 Need punased laigud on muide kõik roosid!

Kuna esmaspäev on ka vaba, siis otsustasime oma pühapäeva raisata ja ärkasime hilja. Ehk 12 paiku. Vahel on hea end välja magada. Meile muidugi tehti ettepanek minna taas etenduse proovi vaatama pühapäeval, kui soovime. Lubasime mõelda selle peale. Mõtlesime juba mõelda lubamise ajal, et neeeeh. Läksime otsisime üles Don Quijote ja Sancho Pansa kujud, edasi läksime kuningalossi juurde. Sisse esialgu ei läinud. Otsustasime, et hiljem vaatame. Tahtsime näha katedraali ja lossi vaheliselt platsilt avanevat vaadet äärelinnale ja suurele pargile Casa De Campo. Vaateplatvorm ju. AGA EI! Need kitsid tõprad on plankaia ette ehitanud ja kui tahad vaadet nautida, siis palun maksa 10 eurot, et lossi pääseda. Pfffft, ei. Hiljem oli üks sild, kust ka oli väga hea vaade. Aga seal oli mingi räpane klaas ette pandud. No ikka ei maksa. Ma saan aru küll, et lossi üleval pidada on kulukas ja kuni selle hetkeni kaalusime isegi külastamist, mil nad kõik tasuta vaated ära olid blokeerinud. Eestlane on ikka jäärapäine küll. Läksime edasi katedraali, annetasime 1 euro ja saime seal vaadata ringi. Missa algas. Onu käis ringi ja pritsis mu jalgu püha veega, ju oli liiga lühike kleit.

Jalutasime natuke edasi, neil on mingi põnev festival käimas. Naised ja tüdrukud kannavad väga põnevaid kleite ja rätikesi ja nelke juustes. Ja mehed ruudulisi sonimütse ja veste. Vaatasime mõnda aega nende tantse. Peab nüüd ainult mõne teadjama inimese käest küsima, sest no Google’it me ju kasutada ei oska.

Väga tähtis on ära mainida, et täna nägime korraga 4 kassi. Ehk siinoldud aja jooksul kokku 7 kassi. Selleks ajaks kui tagasi Eestisse jõuame, on möödas täpselt 5 nädalat ajast, mil viimati kassi saime puutuda. Ei tea, kas pai oskabki enam teha. Ema saadab vahel kassist pilte ja videosid „Kassu, Kassu, ütle Marjanale tere“. Ei ütle, põrsas. Aga mul läheb paremini kui Kadil, talle ei saadeta midagi.

Me otsustasime homme minna Toledosse. Lähme bussituuriga sinna, maksame kokku 25 eurot, viiakse sinna, tuuakse tagasi ja tehakse veel 2 tunnine tuur linnas ka. 4 tundi jääb endale avastamiseks. Tundus väga hea diil. Aga kuna homme peab ärkama nii vara nagu oleks tööpäev, siis ma lähengi magama ära. 
Kuna meil pühapäeval WiFi puudus ja mul polnud kannatust seda ka oodata, siis postituse tegin alles täna!