Bien, gracias. Y tu?

Niisiis. Veidi rohkem kui kaks nädalat on möödunud edukalt ja aeg on järgmiseks blogipostituseks. Siin siis kiire ülevaade, kuidas meil see nädal läks. 
Eluolu on Madriidis mõnusalt ja laisalt kulgev. Inimesed tänavatel ei kiirusta, järgmine metroo tuleb nelja minuti pärast, ehk pole vaja selle peale joosta, ja väiksemad poed panevad ennast siesta ajaks kinni. Meie juurikakaupmees lehvitab meile hommikuti kui me põhjamaa inimese kombel ikkagi kiirustame metroo peale ja õhtuti küsib ikka, kuidas läheb. Eks me siis vastame talle: "Bien, gracias." Metrooga oleme juba täitsa proffid valmis, vaja leida ainult üks peatus ja siis on kõik teed valla. 
Siiski, ega me väga ära harjuda Hispaania eluviisiga ei saa, sest kostüümid oli vaja selle nädala jooksul valmis saada. Seega võtsime juba esmaspäeval käsile uued kleidid ja kostüümid ikka sama etenduse jaoks. 

Töö käib meil ikka nii, et kõigepealt laseme lõunani välja, siis peame hispaaniapärase kahetunnise pausi jalutades mööda linna ja juues kohvi, siis jälle tagasi õmblema.

Ühel päeval teatas Pier meile, et tema juurde tullakse filmima ühest tähtsast näitlejast dokumentaali ja et me ajaks ikka valged pluusid selga, et me näeksime välja "like a team." Siis oli vaja kiiresti minna ja osta omale valged pluusid. Lõpuks tuli välja, et meid ei filmitudki, aga vähemalt võttegrupp nägi meie uusi valgeid pluuse. Asi seegi. Päev korda läinud. Nägime ka Pier Paolo suuri meistriteoseid, mis ta just filmimise jaoks välja otsis. 

Peale pikka filmimist saime ülejäänud päeva vabaks. Otsustasime minna Prado kunstimuuseumisse, sest kuulsime, et iga päeva lõpus saab muueumit tasuta külastada. Kui kohale jõudsime, mõtlesime ümber. Järjekord oli vähemalt 300 meetrit pikk, kui mitte veel rohkemgi. Eks peab siis mõni teine kord õnne proovima.

Uudistasime siis lihtsalt ümbrust ja leidsime muid lahedaid asju. 
















































Leidsime ka botaanikaaia ja pargid on ilmselgelt meie lemmikud, sest veetime seal ikka päris mitu tundi. Leidsime kasse ja apelsinipuid ja bonsaisid ja kasse ja palme ja kasse.

Aga ega chill ja lill ja pidu terve igaviku kah kesta ei saa, pidime ka laupäeval tööle minema ja kostüümid lõpetama. Oleme suure töö ära teinud, valmis on kaheksa erinevat kostüümi kolme näitleja jaoks. Käisime ka proovi vaatamas ja nägime kõike oma suurt tööd ja vaeva laval liikumas. Päris uhke tunne oli tegelikult. 

Pühapäeva saime õnneks vabaks ja läksime, nagu pealinnas ikka kombeks, kohvikusse ja loomaaeda. Madriidi loomaaed asub meeletult suures pargis nimega Casa de Campo. Sinna peame mingil teisel päeval tagasi minema, sest polnud lootustki, et me kasvõi murdosa oleks jõudnud läbi käia. 

Loomaaia pilet oli küll paras kirves, aga atraktsioone oli palju ja käisime täie raha eest terve pargi läbi. Ilm oli suurepäraselt palav ja paljud loomad olid ennast keskpäevase päikese eest varju peitnud. 

Aga selleks korraks siis kõik. Loodame, et järgmine nädal tuleb sama lahe, päikesline ja tore.

Buenas noches!