Adios, Madrid!

Viis nädalat on Madriidis meeldivalt möödunud ja aeg on meie viimaseks blogipostituseks.

Esmaspäev oli meil vaba ja, nagu öeldud, käisime Toledos ja kahetsesime kohe, et meie praktika seal ei ole.

Toledo on väike linnake Madriidi lähistel, mida kohalikud kutsuvad ka Kolme Kultuuri linnaks. Sajandeid vanu maju, pühakodasid, muuseume jne on seal kõvasti rohkem, kui jõuab ära vaadata.

Giid näitas meile suuremad vaatamisväärsused ära, siis andis linna kaardi ja saatis meil üksi linna avastama. Kaart oli küll hea abivahend, kuid tuli välja, et väga vaja teda ei läinudki. Nimelt on Toledo vanalinn suuruselt üsna pisike. Kui ära eksisime, siis tuli lihtsalt mõnda aega mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid ühes suunas minna ja mõne minuti pärast leidsime ennast kas linna äärest või linna keskel. Linna ääres avanes suurepärane vaade linna ümbritsevatele mägedele, keskel asus Hispaania suuruselt teine katedraal oma kahe täiesti erineva kellatorniga.

Kui ära väsisime ja kõht juba väga järjepidevalt endast märku andis, otsisime kõrgklassi restorani ja mekkisime kohaliku kulinaaria tippude tippu. Maitses millegipärast üsna tuttavalt...

Lõpuks, peale neljanädalast otsimist leidsime Toledost ka postkontori! Pidime selleks küll kahest erinevast poest teejuhiseid küsima, aga üles me ta leidsime. Küsisime marke, sest oli vaja koju postkaarte saata. Teenindaja naeratas selle peale rõõmsalt ja vedas meid saali teise otsa ja näitas tervet posu postkaarte. Olime üsna nõutud, sest jah, saime aru, et tuleb odavam, kui osta kaarte sealt, sest neil oli margi hind juba sisse arvestatud, aga küsisime ju ainult marke. Kaardid on meil olemas, thank you very much. We only need stamps. Selle peale oli teenindaja päris segaduses, sest mida veel võiksime me lollid turistid tahta, kui mitte nende võrratuid postkaarte? Lõpuks tuli teine teenindaja appi ja suure vaeva ja kehakeelega tegi selgeks, mida me tahtsime. (Mõni päev hiljem rääkisime Pier Paolole oma seiklustest postkontoris ja selle peale ta kehitas ainult õlgu ja teatas, et marke saab igast nurgapoest. Olime sellest ideest kergelt öeldes üsna häiritud.)

Toledos on küll igapäevaselt turiste ilmselt sama palju, kui kohalikke elanikke, aga muljed olid võrratud ja kindlasti jääme veel kauaks ajaks igatsema sealset õhkkonda.

Ülejäänud nädala tegime tööd, proovisime puhata ja veel viimast korda näha neid kõige ägedamaid parke. Marjana nokitses edasi oma siidkleiti teha ja mina tegutsesin punase pükskostüümiga. Kuna siidkleidi klienti polnud parasjagu linnas, tegime proovi Marjana enda seljas. Päris hästi istus teine.

Pükskostüümi pidin reedeks valmis saama, sest klient läks sellega mingile suuremale poliitilisele üritusele. Päris äge tunne oli, kui sellest hiljem pilti nägin.

Ühel päeval anti meile tavapärase kahetunnise lõunapausi asemel tervelt kolmetunnine. Läksime siis kiirelt Dunkin’ Donutsisse ja ostsime kohvi ja terve karbitäie sõõrikuid ja sõitsime Retiro parki. Viskasime muru peale pikali ja nautisime päikest, kohvi ja ebatervislikke nisutooteid rohke kreemi ja šokolaadiga. Kolm tundi. Mitte midagi muud ei teinud. Pärast jäime kogemata tööle natuke hiljaks kah. Oops. (Working hard or hardly working?)

Teisel päeval tegime hommikul kiirelt töö ära ja siis läksime Retiro parki. Istusime tiigi äärde maha ja vaatasime, kuidas inimesed väikeste paatidega ringi sõuavad. Muudkui istume päikese käes ja vaatame ja jutustame ja enne kui arugi saime, olime ühe koha peal istunud juba kolm tundi, ennast vaikselt ühelt poolt praadides. Nüüd on üks õlg pruunim kui teine. Noh, tegijatel (või mittetegijatel) ikka juhtub. Siiski tegime ka midagi produktiivset tol õhtul. Nimelt leidsime ühe argliku kassi põõsas õhtuuinakut pidamas.

Jõudsime tagasi ka palee külje all olevasse parki. Otsustasime, et enam ei jõua isegi üritada turist olla. Tuikusime mööda teeradasid, hõivasime pinke, hävitasime kohalikku sääsepopulatsiooni, proovisime kõigest väest saada D-vitamiini üledoosi. Käisime paleeaias metsmaasikaraksus. Päris tore, et need taimed, mis Eestis kesksuvel õitsevad ja vilja kannavad hakkavad siin juba vaikselt õitsemist lõpetama.

Laupäev oli tähtis päev. Lõime ennast juba varakult lille ja otsisime välja kenamad riided. Marjana muudkui kirus ja triikis oma särki vähemalt kolm korda. Kella seitsmeks pidime jõudma teatrisse. Esietendus näidend „Las Criadas“. Asi algas küll peale üheksat, aga pidime veel enne kostüümidele viimaseid viimistlusi tegema. Veetsime ka näitlejatega aega, kuni nad oma meiki tegid. Nemad olid vähemalt sama närvis kui meie. Neil ju suur esietendus tulekul, meie aga põdesime selle pärast, kas kõik kostüümid ikka vastu peavad. Kasutasime küll kahekordset niiti, aga teadsime, et vähemalt osad neist saavad nii korralikult vatti, et pole kindel, kas kangas üldse vastu peab.

Tuli välja, et kostüümid pidasid hästi vastu. Tool, mida näitlejad laval kasutasid, ei pidanud nii hästi vastu. Seejärel hoidsime pöialt, et senjora, kes pidi tooli peal istuma, ikka märkaks, et üks jalg on puhtalt alt ära murdunud. Märkas küll, õnneks. Ikka istus. Õnneks olid ülejäänud kolm jalga veel kindlalt all ja ta ei kukkunud.

Kui näidend läbi, kutsuti ka meid lavale. Tagasihoidlikud ja häbelikud nagu põhjamaa inimesed ikka, puiklesime vastu nii mis suutsime, aga lõpuks ikka kaotasime. Tiriti ka meid lavale ja kummardasime kõigiga koos.

Ilmaga meil sel nädalal tõesti vedas. Mitmel päeval oli ligi 30 kraadi kuuma ja päike paistis nagu makstakse talle selle eest palka. Täna käisime veel Casa de Campos päevitamas. Marjana on ikka korralikult tumedamaks läinud, mina olen ilmselt veel valgem, kui ma enne olin. Noh, mis siis ikka. Vähemalt üritasin.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Madriid on võrratu suurlinn. Veidi uimane, veidi segane, aga armas ja abivalmis. Ainult kasse on siin kriminaalselt vähe. Pier ütles meile, et terve Madriid on kasse paksult täis, aga me ei usu. Oleme viie nädala jooksul näinud ainult ühteteist kassi ja puutuda pole mitte ühtegi saanud. Täielik košmaar.

Meie ebastabiilne internet kasutab järjekordselt alatuid ja räpaseid võtteid ja sellepärast jääb kahjuks ka see postitus hiljaks. Pole aega inetrnetti oodata kah, sest meil on asjad juba pakitud ja tuba koristatud. Väga varsti loksume juba bussiga lennujaama poole.

P.S. Nüüdseks oleme juba mõlemad ilusti kodus kasse kallistamas.
Tänan lugemast!